Ööpäevaringne konstrueerimine

Uuel nädalal vahetusid koolis nii õpetaja kui ka ülesanded. Esialgu tegelesime satiiriga, pidime karikaturiseerima koolis toimuvat, mis meie oli eriti raske ülesanne, sest teised on selle kooliga veidi rohkem kursis kui meie, kuigi mitte oluliselt, sest tegemist on esimese kursega. Kui teised õpilased oskasid juba mingeid korralduslikke ja inimsuhete põhiseid asju satiiri valada, siis meie keskendusime puhtalt miljööle. Ilma omavahel arutamata, mis me tegema hakkame, suutsime mõlemad labürindimotiivi sisse tuua, kuigi väga erineval moel. Hetkel asitõendeid näidata ei saa, sest nad vedelevad koolis seina peal, aga mingi hetk jagan rõõmu.

Möödunud reedel saime jooksvaks ülesandeks igapäevaselt autoportreid teha (tulemuseks saab olema see, et järgmise nädala lõpuks on meil neid vähemalt 14 tükki, kui mitte rohkem.) Pole just minu teetass, teisi on palju mugavam joonistada, aga ongi hea, saab mugavusalast välja tungitud. Piinlen ja joonistan, piinlen ja joonistan. Tänase päeva autoportree pole veel päris valmis, aga täitsa jagatav juba, heitke pilk peale:

Teise nädala läbivaks motiiviks sai kahjuks ka elamistingimustega jagelemine, nimelt toimuvad hetkel ehitustööd vastasmajas, alumisel korrusel ja ka koridoris meie korteri ees. Summarselt tähendab see seda, et igal kellaajal on kusagilt mingit puurimist ja jagelemist kuulda. Tipphetk oli see kui ööl vastu reedet (14.11.2014) oli kell 2 öösel veel alt korruselt kuulda, kuidas keegi betoonpõrndat puruks puurib, Kõrvalmõjuna on ka vesi, küte ja internetiühendust muudkui tulnud ja läinud, sellest ka väga sporaadiline blogipidamine.

Pärast mõningast kurtmist ja vingumist tundub, et asjad lähevad paremuse poole, sest tegelikult on siinmaal kuradi ranged eeskirjad selle kohta, kuidas ja millal tohib ehitustöid ja lärmi naabritega jagada ja öösel kell kaks pole teps mitte aksepteeritav. Esialgu oli see tore äratuskell, kui meie ärkamisajal puurima hakati, aga nüüd on vist ehitajatel kiireks läinud ja meie elurütmid enam ei kattu. Pahameel on läinud nii kaugele, et me hirnume ennast ribadeks iga kord kui me näeme, kuidas kohalikud noored möödaminnes mõne liikluskoonuse või torujupi suveniiriks kaasa võtavad.