Kolmandama islandinädala koolipäevade kulminatsiooniks oli meie kahe nädala autoportreede esitlus ja väikene diskussioon minapildi teemadel. Väga selgelt oli näha, et meie oleme pärit keskkonnast, kust rõhutakse rohkem klassikalise joonistamise poole peale, ning teised keskkonnast, kus rõhutakse rohkem loomingulise lähenemise peale. Kes oli ennast multikategelasena või pandakaruna joonistanud, kes esitas mustaks võõbatud lehe ja rääkis sinna juurde lugusid oma hirmust pimeduse ees. Kui ma tavaliselt peaks sellist lähenemist pettuseks, siis siin see töötas väga hästi ja lugu oli väga aval ja üleüldse on hämmastav näha kui avameelselt kohalikud kunstiõpilased oma tunnetest rääkivad ja neid ka oma loomingusse sisse poogivad. Meile jääb konstantselt mulje, et me oleme tuimad ja külmad eestlased. Mis on veider, eestis saab meid lahterdada sinna kõige ekstravertsemasse kastikesse, aga näedsa, kastid erinevad riigiti!
Ja lõppkokkuvõttes selgus, et tegelikult räägivad need autoportreed inimese kohta kõige rohkem, kus inimest ennast peal polegi või väline sarnasus puudub täielikult ja kõneleb miski muu. Sest ega see kestakene ei olegi ju see, mis inimese juures rolli mängib.
No comments:
Post a Comment