Vulkaaniline õhkkond

Meile Islandil meeldib, aga vaikselt hakkab tunduma, et meie Islandile ei meeldi. Teeb teine kõik, mis ta võimuses, et meil väga hea olla ei oleks - nimelt on selgunud, et meil on väikestviisi väike allergia kohaliku vee ja õhu vastu. Vulkaaniline tegevus on õhu parasjagu selliseks teinud, et väikesed vaesed turistid nagu meie, ei saa ilma kõrvalnähtusteta hingata, kõik see hingamiskaadervärk ja ka silmad kipuvad sügelema ja kipitama. Kraanivesi on vist muidugi tavaolukorraski selline kahtlase maiguga. Äkki see on ainult meie jaoks kahtlane, aga vesi ei peaks teps mitte niimoodi maitsema. Isegi Tallinnas, kus vesi maitseb nagu mõrv veepargis (ehk siis hästi palju kloori ja hästi palju rauda igas sõõmus tunda), on vähemalt aimata, et tegemist on tegelikult veega.

Aga see pole teps mitte see, millest ma tahtsin rääkida! Postituse üldsisu peaks ikkagi olem rohkem sellele pühendatud, et me jõudsime õigeaegselt kooli vaatamata paljudele takistustele (linnahaljastuse lageraie, keskmisest niiskem ilm, allergia õhu ja vee vastu, kusjuures ilmselt on allergia olemas ka kohaliku tule vastu jne...) ja kiusatustele (uni, vaatamisväärsused ja hommikusöök). Koolis keskenduti täna portreedele. Vahendiks suuremat sorti pintsel ja kahte sorti tinti, sai vorbitud mitmeid ja mitmeid portreid. Ma muidugi ei mõista, miks pidi modelli paljaks koorima ja hommikumantlisse riietama, keskendusime ainult portreele, aga ju siis nii on siin kombeks. Potentsiaalselt sellel eesmärgil, et kui tuleb tuju teha poole tunni pealt figuuri, siis saab lihtsalt rüü kõrvale heita ja suunda vahetada.